Kus on loogika viga?

Rattatreenereid võib jaotada motovatsioonist lähtudes kaheks:
1. Treenerid, käivad tööl, et tulemuslikke sportlasi kasvatada.
2. Treenerid, kes käivad tööl, et palka saada ja elatist teenida.
Esimest tüüpi treenerid ei tunne kella ja tööaja piire, otsivad pühendunult jätkuvalt uusi võimalusi oma kasvandike kiireks arenguks.
Teist tüüpi treeneritel on ideaalses korras treeneripäevik spordikooli õppealajuhataja jaoks, mis kannatab ka kõikki muid kontrolle.
Esimest tüüpi treenerid otsivad ja kasutavad kõikki võimalusi, et võimalikult palju treeninguid aastatsüklis rattasadulas läbi viija. See tähendab talvel kas pidevat lõunalaagris viibimist või trekil treenimist. Kusjuures koolilastel tulebki vaid viimane kõne alla.
Teist tüüpi treeneri esmane huvi on eelkõige, kas palgapäeval palk on ikka laekunud.
Muidugi võib olemas olla ka innustunult töötavaid treenereid, kelle metoodika näebki ette 6 kuud aastas rattasadulasse mitte istumist.

Tallinnasse planeeritakse sisevelodroomi ehitamist. Oot-oot? Kas seda on ikka otstarbekas üldse ehitada, kui ainult ühe treeneri kaks ratturit peavad täna talvel trekil treenimist vajalikuks ja otstarbekaks. Milleks ehitada Tallinna kallis sisevelodroom, kui seal talvel vaid 2 ratturit sõitma hakkab?
Pole ju mõeldav, et täna innu ja pühendumusega töötavate rattatreenerite, kelle motoodika konkreetselt ja selgelt siiani on eitanud talvel trekil sõitmist muutub ja peale lihtsalt ühe ehitustöö valmimist ja lindi läbilõikamist, hakkab samade treenerite metoodika äkki jaatama talvel trekil treenimist. Tehes nii ju tegelikult 180 kraadise pöörde.
Egas sellest, kui hästi või halvasti ehitajad oma tööd teevad ometi ei sõltu inimese füsioloogia ja sportlase treenimine.
Senise põhjal, kindlasti on majanuslikult otstarbekam hoopiski jätkuvalt me paari talvel trekil treenida soovivat ratturit mõnda me naaberriiki treenima saata.
Muidugi, kui just enamus rattatreenereid Eestis teist tüüpi treeneriteks ei osutu, kes seavad ennast talvel lausa heameelega soojale trekile sisse oma treeneripäevikuid täitma. Peaasi, et palgapäeval ikka palk laekub.
NB! Ükskõik kus eestis ringi vaatad, ikka vaatab vastu Pohlaku kunstmuru.
Teet Laaneotsa rattakool Tallinna MV-ga Leedus tegi sammu, et anda avalikusele märku Eesti rattasport vajab sisevelodroomi kiiresti ka Eestisse.
Kuidas reageeris otseselt asjast kasu saama hakkav Eesti rattamaailm. Üldine sõnum netikommentaaridest plaanitavale üritusele oli ühene: Eesti rattasport sisetrekki mingil juhul ei vaja, ärge ehitage seda Piritale, see on lollus.
Kurb, et Eesti rattaspordis on tegelikult nii palju elus ebaõnnestunud, pettunud ja kibestunud - haigeid inimesi, täna teadlikult, otseselt pahatahtlikult midagi üritajatele Eesti asja eest kaikaid kodaratesse loopides.
On Tallinnas trekk valmis, allakirjutanu küll ei karda, et see tühjalt seisma jääb. Vaikselt tulevad kohale ka kõik tänased anonüümsed parastajad.
Siinkohal tänud Raivo Rannametsale, kes oma kulu ja kirjadega tuli Panevezisesse peakohtunikuks. See oli tema panus ja mitte väike Tallinna uue sisetrekki kiiremaks valmimiseks.