Euroopa Meistrivõistlused trekisõidus 2010 Poolas, Pryzkowis.

Ka Eestil oli üle hulga aja täiskasvanute EM-il esindaja joonel. Meestega, Euroopa tipptasemega, oli omniumis jõudu mõõtmas 19 aastane Eerik Idarand. Omnium on verivärske olümpiaala, kuuest erinevast alast koosnev mitmevõistlus, kuuevõistlus siis, kui kergejõustikule mõelda.

Esimene võistluspäev:

1. Esimene ala – 1 ring lendstardist (250m). Aeg 14,107 ja neljateistkümnes koht. Eerik Idaranda on teadlikult püütud kasvatatud sportlaseks, kes oma hooaja parimad tulemused teeb hooaja tähtsamatel võistlustel. Siit siis nii hooaja tippmark kui ka veel isiklik rekord. Ükskõik mida, aga vähemalt üle pole noort ratturit treenitud ja igiliikuriks muudetud, kel sprintti ja ühisstarti enam asja pole.

2. Teine ala - punktisõit 30 km. Tempo käis Idarannale üle jõu. Ta sai 2 miinusringi ja pidi sõidu lõpetama. 19 koha jagamine. Peale 29.augusti kukkumist määrasid arstid ravi 30-40 päeva täielikku puhkust. Edasi 30-40 päeva treeninguid poole koormusega, suuri intensiivsusi kasutamata. EM-i esimene võistluspäev oli Idarannal 68 päev peale kukkumist. Sellistes tingimustes nii pika ja raske sõidu lõpuni konkurentsis püsimiseks Idaranda ette valmistada, ilma võimaluseta treenida, oleks olnud võimalik ainult keelatud keemiat kasutades. Eks teine sama raske sõit tuleb veel scratch, kui konkurentide väsimus tunda ei anna ja tempo täna pooliku funktsiooniga Idaranna huvides aeglasem pole. Ära tulek oligi siin ainuke õige võimalus, et järmistes neljas raskes stardis veel pauku jätkuks. Omnium ei lõppe ju veel punktisõiduga. Kahjuks, teadjamad on ka Erki Noolt enne ta olümpiavõitjaks tulekut ta nullpunkti-aladega rasketel päevadel Eesti kõige lollimaks sportlaseks nimetanud. Kellel selliseid päevi ei tule?

3. Kolmas ala - väljalangemissõit. Idarand langes välja seitsmendana. Tulemuseks 15 koht. Tema mootoriga rohkem polnud võimalik. Igati õieti, peaga sõidetud, hea, et niigi hästi läks. Nii mõnelgi läks veel kehvemini. Andres Lekko kirjutas Velodroom.ee-s selle sõidu kohta pealtvaatajana pika memuaari, paraku ei suutnud spetsialist lisada kõige elementaarsemat ja vajalikumat, kus seda sõitu siis õppida tuleks? Mida teha, kui isegi Eesti MV ei suudeta meil sel alal korraldada? Tekib küsimus, kelle jaoks EJL Eesti MV korraldab, kui mitte sportlase jaoks ja tema arengu huvides? Millega küll mõtleb EJL-i suur treenerite nõugogu?

Teine võistluspäev:

4. Neljas ala - 4 km jälitussõit. Aeg 4;43,424 ja 16 koht. Tegemist siis isikliku rekordi 4 sekundiga ja hooaja parima aja 7 sekundiga parandamisega taas just hooaja tähtsamatel võistlustel. Ehk kogenud meistri oskus ennast õigel ajal ja õiges kohas maksimaalselt mobiliseerida ja realiserida. Tuttav konkurent, Risto Aaltio oli kah sobivasti “jäneseks“ ees.

5. Viies ala - scratsh. Keskmine kiirus 51,149 km/h. Idarannal 2 miinusringi. Seekord pikas sõidus eelviimane. Selle aasta märtsis sõitis Idarand samal trekil Poola Presidendi KV scratchi, kus keskmine kiirus oli 51,7 km/h. Idarand oli finishiheitluses neljas. Ehk püsis grupis ja suutis veel ka finiseerida. Milles siis nüüd probleem. Tegelikult probleemi polegi. Vaja lihtsalt 2-3 kuud aega, et peale 2 kuulist treeningpausi taas funktsioon üles saada. Tegelikult siin sõidus vajalik tase on sportlasel juba olemas olnud, egas sekundikell ja keskmised kiirused ei valeta.

6. Kuues ala - 1 kilomeeter. Viis omniumi ala seljataga ja edasi 1 km paigalt stardist. See on midagi kümnevõistleja 1500m jooksu laibastumise moodi. Kes veel suudab, see tõstab jalga jala ette, ülejäänud roomavad. Kellel parem vastupidavus, selle tava tulemus vähem kannatab. Siin peab juba mõtlema, mis ülekannet sportlane üldse suudab veel“lahti kerida“. Idaranna kilomeeter 1;08,715. Taas hooaja parim tulemus ja see on veel omniumi sees sõidetud!!! Saab vaid rahul olla.
Eks pikk punktisõit ja scratch ning kogunenud väsimus 1 km-sõidus, tava tasemest madalam kiiruslik vastupidavus, mõjutasid lõpptulemust. 19 aastase noorena esimesel täismeeste EM-il siis 19 koht. Kõigil sekundikellaga võitlemise aladel suutis noor rattur ennast 110 % realiseerida. See on tõsiselt võetavate oskuste ja meisterlikuse tunnus, mida pole paljudele antud.

Kui kaalusime EM-il osalemist peale traumat ja treeningpausi, teadsime, mis potensiaaliga välja läheme. Hooajale planeeritud tipptase ja tulemus jäi saavutamata, see on selge. Oma hooaja põhivõistlusel U-23 EM-il jäi Idarannal kahjuks käimata ja oma tegelik potensiaal sel aastal realiseerimata. Midagi tuli aga ka selle aasta sportlase pagasisse kaasa saada. Nii oligi ainus alles jäänud võimalus „lombakana“ Eliidi EM-ile minna.

Loomulikult arvestasime ka sellega, mis Eestis kombeks. Peale võistlust tulevad taas kommentaarid, kuna Idarand oli joonel, siis ükski riik ei pannud tegelikult oma tugeivamat koosseisu välja. Eestis on sadu Idarannast tugevamaid rattureid, kes keegi pole julgenud oma parimat Eesti trekihooaja edetabelisse sõitma tulla, jne. Paraku, just niivõrd professionaalne on Eesti rattasport täna, kui professionaalsed on meie rattaspordis olijate kommentaarid.

Edasi puhkus, siis taas rutiinne aeroobse põhja ladumine, järgnevad jõu ning kiiruse treeningud.

Eerik Idaranna taustajõud on antud tingimustes tulemusega EM-il Poolas rahul. Paratamatult peab saavutatud tulemusega rahul olema ka Idaranna ettevalmistusse EM-il täpselt 0 krooni investeerinud Eesti Jalgratturite Liit.

Jääb loota, et viimane lõpetab trekirattur Eerik Idaranna arengu takistamise ja hakkab vähemasti aastase hilinemisega korraldama Eesti Meistrivõistlusi uuel olümpiaalal, omniumis. Ei hoia enam maailmas aina arenevat trekisporti Eestis teadlikult ja tahtlikult kiviajas kinni.

Väga soovitaks EJL-i funktsionääridel ESL juurde konsulteerima minna, miks siis ikkagi meie ratturitel sellel sajandil tiitlivõistlustelt meie suusatajate tulemustele midagi kõrvale pole panna. Kaua peab kuulama juttu, et Eesti ratturid ei tahagi MM-ilt või OM-ilt medalit saada, hoopis tähtsam on profileping. Nagu tipp tiitlivõistluste medalid hakkaksid profiratturi karjääri segama. (Rebane oma viinamarjadega)

NB! Kindlasti on üks Eesti suusatajate edu saladus ka see, et suudeti võitlemiseta puusuuskade kasutamisest loobuda. Puusuuskadel nimelt oleks tänapäeval väga raske plastiksuuskadel suusatajale vastu saada. Maades, kus puudub igilumi läksid suusatajad suusatunnelitesse või mõnda teise, igilumega riiki ka suvel suuskadel treenima.
Nii on lühikese suvega riikides järjest kasvav tänapäeva trend talvel sisetrekil treenida. Vaadakem ringi. Eesti ümber tuleb sisetrekke nagu seeni peale vihma. Poola, Valgevene, Leedu, Peterburg, Rootsi. Soomlastel on projekt pooleli. Vaid Lätis on sealses majandusolukorras vaikus. Tallinnaski hautakse sisetreki projekti. Ainult puruloll treener ja treenerite nõugogu hakkab oma sportlaste trekil tulemuste näitamise peale mõtlema alles peale treki avamislindi läbilõikamist.
Kindlasti on talvel lähinaabriite juurde näiteks eri nädalavahetusteks trekile treenima minekut reaalsem realiseerida, kui kogu Elioni sari talveks lõunasse treenima saada. Ok, käiakse kevadel 3-4 nädalat lõunalaagrites. Me kõik teame kui palju sealt on vaevaga kokkukorjatud raha eest äkki paarkümmend päeva ahnelt treenijatele tuksi keeratud hooaegasid tulnud.
Teistpidi, kõik võivad lugeda nende Eesti rattamaailma inimeste kibestunud kommentaare netis, kes lõunalaagris ennast tapmas mitte käinud Eerik Idarannale taas võistlustel kaotanud on.
See ei tähenda muidugi, et Idarand lõunasse elama ja treenima ei lähe, kui aeg selleks küps.

Tiit Idarand